Aga sellest pole hullu midagi. Kõht täis, tuju hea, võtame kiiresti kokku mõned viimase 10 päeva tegemistest. Et päris ausalt ja algusest kõik ära rääkida, pean jagama mõtet, mis mul mõned nädalad tagasi pähe tuli. Nimelt jäi kuskil (kus, seda sisemälusse salvestunud ei ole) mulle silma IAA reklaam. IAA ehk Internationale Automobil-Ausstellung ehk International Motor Show on üle saja-aastase traditsiooniga autonäitus, mis on üle poole sellest ajast toimunud Frankfurdis. Korraldatakse seda hetkel üle aasta ja käesolev oli/on 65. kord. Kas ta nüüd maailma kõige suurem üritus on, ei oska öelda, aga üks suuremaid kindlasti. Külastajaid koguneb ca 10 päevaga üle 900 000. Igatahes, kuna esimesed nädalavahetused on ikka need, mil kõige rohkem aega on, küpses kohe peas valmis mõte autole hääled sisse ajada ja eelneva ööga Frankfurti kohale sõita, et siis hommikul säravate silmadega messihalli(de) ees valmis olla. Arvestades, et ma siiski sõitsin neid võrratuid Saksa autobahne avastades terve öö, peab tunnistama, et silmasärast küll midagi alles ei jäänud. See aga ei takistanud mul juba kell 10 laupäevasel hommikul Frankfurdi sissesõidul ummikus istumast. Eks sellega pidi arvestama - massid, kes sinna minna soovivad, on tohutud.
Parkimismajja sissesõidu ootamine ei olnud väga igav
Kuidas see ütlemine oligi - igal autonäitusel on vähemalt üks eestlane?
Kohal ma igal juhul olin ja pärast 7,5 euroraha eest pääsme lunastamist lasti mind koos tuhandete kaasvõitlejatega autotootjate suure töö vilju nautima. Frankfurti ajastatakse ka väga palju maailma esmaesitlusi, seega võis üsna sageli mõnele uuema näoga autole lähenedes silmata silte "World premiere".
Need aga ei ole kaugeltki mitte kõige põnevamad masinad sellelt ürituselt. Samas, ma peidan niikuinii kuhugi siia postitusse ära lingi kõigi piltidega ja siis saab igaüks ise endale lemmikuid otsimas käia. Kes mina olen, et siin teie eest otsustama hakkan, mis on huvitav ja mis mitte. Lisan mõned pildid väga lihtsa ja loogilise kriteeriumi alusel.. Saate isegi aru.
Ürituse mastaap oli muidugi muljetavaldav. Mul õnnestus veeta suurem osa päevast rõõmsalt ringi jalutades, metallist ja plastikust meistriteoseid vaadates ja neist pilte tehes, kuid tund-poolteist enne sulgemist leidsin ma kaarti uurides, et olin läbinud alla poole väljapanekutest. Need on ära jagatud ca 10 suure halli peale, mis on omavahel erinevatel müstilistel viisidel ühendatud. Viimane tund läks pea jooksujalu ja kui ma hiljem pärast pooletunnist jalutuskäiku ka hoonetekompleksist uuesti oma auto juurde jõudsin, oli väljas pimedaks läinud. Tunded olid kahetised - ühelt poolt oli muljetavaldav kõike seda toredust ühes kohas koos näha ja edasiminekud elektriautode ning hübriidide vallas on põnevad (erialapisik hüppab vahel sisse), kuid teiselt poolt - selle kõige jagamiseks on meeeletult ressursse raisatud. Muidugi, BMW'd ja Mercedest pandade väljasuretamises süüdistada ei ole vist päris aus..
Kuna hing päris rahule ei jäänud, võtsin pühapäevaks suuna Stuttgardi poole, Saksa autotööstuse hällipaika. Sihikul oli Porsche tehasemuuseum. See kõlas juba palju intrigeerivamalt kui uute plastväikeautode väljanäitus. Tiiger uuesti käima ja pedaal põhja. Kuid poolel teel Stuttgarti jäid bahni ääres silma ahvatlevad suured kollased sildid "MUSEUM" ning "Auto & Technik". Tagantjärele mõeldes on ikka päris hea, et ma sinna päevavalges sattusin. Linnakesse sisse keerates sai selgeks, kus ma olen - Sinsheimi auto- ja tehnikamuuseumis. Täiesti juhuslikult peaks see olema Euroopa suurim erakätes olev muuseum. Ja sealt ma juba välja tulla ei tahtnud. Sajad üliharuldased autod, mootorrattad, kümned F1 masinad, lennukid, sõjatehnika ja mida kõike veel. Ühe päevaga ei ole seal midagi teha.. Kahjuks mul oli vaba aja fondist eraldada ainult pool. Sellegipoolest, TÄIESTI vaimustav koht ja kui keegi peaks sinnakanti minema, pakun end pikemalt mõtlemata uuesti kaasa. Erilisematest näidetest on esindatud Hitleri ja Lenini isiklikud soomustatud esindusautod, Air France'i ülehelikiirusel liiklev reisilennuk Concorde ja viimase ebaõnnestunud koopia Venemaalt, Tu-144.
Alt teisel pildil siis Lenini ja kõige alumisel pildil Hitleri pimp-mobiil.
Rohkem pilte ka sellest hiljem. Kui ühes Sinsheimi muuseumi restoranidest kõht wienerschnitzlit täis sai, võtsin suuna Stuttgarti, sest Porsched olid ju veel nägemata. Jälle kütusehindadest rääkides, linnas sees on kütus oluliselt odavam kui autobahni ääres. Minu rekord 1,634 ei olnud kindlasti mitte kõige kallim koht.
Rekordikatse jäädvustus ühes väga tänapäevases tanklas
Mitteglamuurne jäädvustus Porsche muuseumist. Google for better ones.
Niisiis, veel põnevust autohuvilistele ja tüütust neile silmapaaridele, kes meie neljarattalistest sõpradest tõesti mitte midagi ei arva. Porsche muuseumisse sisenedes sain meeldiva üllatuse osaliseks - pilet ainult 4 euri. Olin nõus. Treppidest üles jõudes jätkus jalutuskäik läbi Porsche ajaloo, alates esimestest inseneriprojektidest ja võidusõiduautodest kuni tänapäevaste maanteehirmudeni välja. Impressive-impressive-impressive. Kahjuks olid mul selleks hetkeks kaamera mõlemad akud tühjad ja tulistamine jätkus telefoni abil.
Viimasel pildil on omapärane insener-tehniline lahendus, kus musta ringi sisse seistes kuuleb teatud automudelite omal ajal tekitatud helisid. Vrõõnn-vrõõõnnnnnn.
Sellega sai läbi minu tribuut auto kui sellise loomise 125. aastapäevale, mida terve Baden-Württemberg ka suure õhinaga tähistas. Olgu siis siinkohal teatatud, et härra Carl Benz esitas oma kolmerattalisele (just, vaata pilti) autolaadsele sõidukile patenditaotluse 1886. aastal. Koopia oli olemas Sinsheimi muuseumis:
Ja et nüüd korraks ka veidi tänapäevasemate uudiste juurde tagasi tulla, siis esitan ühe pildi elust-olust Saksamaal. Järgmises postituses kõigest päevakajalisest pikemalt. Tsau!
Teisi pilte:
No comments:
Post a Comment