Kuna juba kirjutamiseks läks ja selle jutukese lõpetamise ajaks oleks 30. september käes, siis tulistan kohe järgmise peatüki ka internetiavarustesse üles. Pärast autonäitust ja muuseumikülastusi jätkus igapäevane rutiin - loengud, trenn, mõnikord pidu, loengud, trenn.
Reedel jõudis kätte Campus Spektakeli aeg. Suur pidu otse campuse territooriumil, kuhu oli oodata sadu, eeldatavalt 500+ tudengit ning muidu peohuvilist. Üles astunud esinejad jätsid meid külmaks ja nägemata nad jäidki. Teiseks põhjuseks oli vahva reegel, mille tõttu enne kella 21t territoorumilt väljas käimiseks käepaela ei saa. Ehk et kui me oleks kell 18 kohal olnud, oleks meile kuni kella 21ni sundkinnipidamist kohandatud (või muidu peab uue pileti ostma). Sobiva kellaaja saabudes sai siiski kohale ka mindud.
Neile, kes näoraamatu kontot ei oma, lisan siia ühe illustreeriva video:
Laupäeva hommikul/päeval sai end pikast loengunädalast välja magatud ning ärgates akna taga päikest nähes poolakatega kokku lepitud, et nüüd on rattasõidule minek. Abivahendid valmis - suund Rügenile. Seal valisime sihiks kõige lähema väikelinna ja selle ümbruses olevad rajad. Rügen ise on teatavasti saareke otse meie elupaiga Stralsundi vastas. Kui Rügenit ees poleks, saaks nii mõndagi teha. Näiteks otse Rootsi ujuda, kui väga hea ujuja oled. Õnneks on Rügen siiski olemas - tegemist on ilusa saarega, endise ja praegugi kuulsa suvituspaigaga. Suurust on tal ca 50x40 km, seega rattaga ühe päevaga ringi peale tegemine oleks päris optimistlik ettevõtmine. Me piirdusime laupäeval ainult ca 30 kilomeetrise matkaga.
Ka pühapäeval õnnistati meid täiesti suurepärane suvelõpuilmaga ning kiiresti sai tehtud otsus uuesti Rügenile tagasi minna. Seekord autoga ja veidi kaugemale. Kahjuks ei ole mul ühtegi kaadrit sellest, kuidas me viis inimest Tiigrisse ära mahutasime ja mis juhtuma hakkas, kui poolatar Marcelale vahepeal autosse elama kolinud ämbliku seltskond sugugi ei meeldinud. Ütleme, et oli lõbus sõit. Ja ämblikke (suuremaid kui Eestis) on siin tõepoolest palju. Mitu eksemplari tervitavad iga päev kodutrepist alla-üles käies ja mõned eriti teravad pliiatsid olid suutnud mu auto nädalaga seest ja väljast võrkudesse mässida. Peab tihedamini tuulutamas käima. Igatahes, kui autosse olid mahtunud veel toanaaber Erik, argentiinlanna Paula ja kahemeetrine Poola staarkorv/võrkpallur Damian, liikus see endiselt rõõmuga kohalt ja suund sai võetud Granitzi jahilossile. Rügeni põlismetsad olid juba 19. sajandil maru popid kohad ning pikemalt kõigisse omandiõigustesse ja aadliseisuste nimetustesse süübimata võib öelda, et Saksa härrased-printsid otsustasid sinna ühele kõrgemale nukile jahilossi ehitada. Keegi sõpradest oli veel selle peale tulnud, et sinna sobiks ideaalselt vaatetorn. Mõeldud-tehtud. Ja nii ta praegu olemas ongi.
Loss läbi jalutatud, tornis käidud, kohustuslikud turistikad tehtud - edasi Sellini poole. Sellin on rannalinnake, mis on kuulsust kogunud peaasjalikult ühe objekti, oma uhke kai järgi. See laevasild ehitati algselt 1906. aastal, et suvitajate laevade maabumine mugavamaks ja ohutumaks teha. Mitu korda on ilmastik sellele käru keeranud, kuid jälle on kai üles ehitatud. 1998. aastaks taastati kogu kai ja sellel olev hoone täies hiilguses.
Linn oli superilus ja pärast kohviku/restoraniõhtusööki juba pimedas kodu pooles sõites pidi tõdema, et jälle on üks päev korda läinud. Õnneks on Rügenil veel piisavalt, mida avastada. Väikseid suvituslinnakesi, suurepärast loodust ja hea seltskond teeb selle kõik ainult paremaks.
Kahjuks ütlesime Marcelale ja Damianile sel nädalal head aega. Nende praktika siin sai läbi ja tee läks Poola tagasi. Ülisõbralikud tegelased need poolakad. Damiani käest saime endale teleka (töökord ja kanalite olemasolu meie elamises kontrollimata), võrkpalli ja korvpalli. Päris hea vaba aja veetmise stardikomplekt. Pesuresti saime ka, aga sellel pole vaba ajaga absoluutselt mingit seost.. Õnneks pole poolakad siit päris otsas - poleks seda kunagi uskunud, aga nii võibki öelda. Sakslased on täiesti seinast seina. Õppejõud on pea eranditult väga lahedad inimesed ja osad tudengidki. Vahepeal on sisse visanud isendeid, kes soovivad teada, kas meil on üldse oma keel, mida me otsime ja ega me europrobleemide eest siia põgenenud ei ole. Oh well, jäägu neile nende arvamused. Üldiselt on elu ikka lill. Hiljuti korraldasime Vene-Euroopa sõpruskohtumise korvpallis. Või Venemaa vs endised Vene mõjualas olnud rahvad: 3 venelast, 2 eestlast, 1 poolakas. Hoidsime Euroopa lippu kõrgel ja võtsime kindla võidu. Tänaseks saime hoopis ise sakslastelt kutse jalgpallimängule. Seal rahvuslikku eristamist ei toimunud ja ajasime niisama 2 tundi palli taga. Peab tunnistama, et poisid on jalkapalli ennegi näinud. Mis ühistegemistest veel.. Kohalikud peod campuse territooriumil olevas tudengibaaris Haus 8. Pidude graafik on siin asjalik, põhimõtteliselt võib üle päeva midagi endale huvitavat leida. Tudengite pidada on ka üks klubi vanalinnas. Ahjaa, paar õhtut tagasi korraldasime sakslastele kultuurišoki sellega, et peamiselt argentiinlanna Paula eestvedamisel meisterdasime ise ühisköögis pitsasid. Sorte sai neli ja õhtusöök oli väga uhke. Oluliselt parem kui sügavkülmapitsad, mida saksa naabrid hommikust õhtuni põhitoidusena kasutavad. Kui juurde lisada nende vääga musta kohvi ja õllelembus, siis paneb vahel imestama, kuidas nad siiani elus on. See jääb lahendamiseks oluliselt nutikamatele inimestele kui mina seda hilistel öötundidel olla suudan.
Muide, suvi ongi nüüd ka siia jõudnud. Kuus päeva järjest ideaalset ilma. Peab meeldima. Suvel siin olnud räägivad, et sellist asja pole nad veel näinud. Päikest!
No comments:
Post a Comment